Maksudega on probleem. Kui ühingult võib jätta teenuse tarbimata ja sellega ka tarbimata teenuse eest jätta maksmata, siis riik, kui ta muutub ebaausaks, tõstab maksusid või kohtleb ebaõiglaselt. Nt paneb täiendavaid dokumentide täitmise nõudeid justkui maksupettuste vältimise eesmärgil või ei osuta vastu mingit teenust või on see teenus mõttetu, st saaks ka ilma selleta või vähemalt ilma, et riik seda osutaks. Riik osutagu neid teenuseid, mille osutamine läheb ühingul keeruliseks, kulukaks.
Kui riik veel saab ebaõiglaselt käituda, siis eraettevõtja ei saa. Nimelt on kliendil õigus leping lõpetada, siis kui talle meeldib. Vajadusel oodates ära tähtaja, kui on tegemist tähtajalise lepinguga. Muidugi seni tarvitatud eest tuleb tasuda. Edaspidi aga klient enam selle ettevõtja tooteid-teenuseid ei osta ning seetõttu jäävad müüjal need müümata ja tulu koos rahaga tulemata.
Ettevõtjal võib olla õigus, aga kui ikka kliendi arvates tal õigus pole, siis klient lahkub. Päris jabur on kui küsida kliendi käest lahkumise põhjust ning kui talle esile toodud põhjused ei meeldi, siis märkida lõpetamisakti hoopis põhjuste tagajärg, nt läks üle konkurendi juurde. Kas tõesti tekkis kliendil lambist huvi minna konkurendi juurde?
See on ka põhjus, miks tasub tegeleda kasvõi taskuettevõtlusega, kuna siis saad aru, kuidas raha sisse tuleb, mida saab teha ja mida mitte. Sellega hakkad ka oskama väärtustada riigi panust meie igapäevaellu ja samas riigi panust ja ihalusi just neid asju teha ja just täpselt nii teha vajadusel kahtluse alla seadma.